Saamislugu
See oli 2013. aastal, kui käidi välja idee rajada Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks tammeparkisid. Meie isal Heinrich Miglail täitus just sama aasta 21. septembril täpselt 100 aastat sünnist. Nagu ikka tavaliselt, nii tulid ka seekord minu õed maale koju isa sünnipäeva tähistama. Tammetõrud sai eelnevalt varutud ja meile kõigile see idee meeldis, et paneksime isa mälestuseks ja Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks tõrud mulda. Neid tõrusid oli pea ämbritäis ja oli veel ka 6 tammeistikut , mis sai sel päeval kartulimaale mulda pandud. Ega meil kellegil nendest tõrudest tammede kasvatamisega eelnevat kogemust polnud, siis ega eriti kaugemale ka ei mõelnud. Lihtsalt proovime ja vaatame, mis tuleb.
Järgmisel kevadel meie suureks üllatuseks ja rõõmuks hakkasid väikesed tammepoisid vähehaaval tärkama. Algul sai neid üle lugeda iga nädal ja tärganud istikute arv aina kasvas. Suve keskpaigaks oli neid juba rohkem ,kui 700. Ka kõik 6 sügisel istutatud tammeistikut olid ilusti kasvama läinud. Vahest mõni meist küsis, et mis nendest saab, neid ju nii palju, aga ega kindlat plaani ikka veel polnud. Küll metsas koha leiab! Õnnetuseks seal vanal kartulimaal umbrohi vohas võimsalt ja kippus noori tammekesi lämmatama, mistõttu rohimist oli päris palju.
Vähehaaval hakkas see arusaam kohale jõudma, et mis nendest ükskord siis saab? Päris suurde metsa neid ikka istutada poleks mõtet, sest kohe tekkiv võsa ja suured puud oleks noored tammed ära lämmatanud. Samuti oleksid noored tammeistikud nii metsjänestele kui ka metskitsedele saanud eriliseks maiusroaks. Sai veidi ringi vaadatud ja tekkis mõte istutada need tammed siia kodu juurde karjamaale. See karjamaatükk on nagunii selline sopiline, et ega vilja siin kasvatada poleks mõtekas ja ega neid lehmi ka siin igavesti peeta ning võsa võtaks peagi võimust. Pealegi veel tee ääres ja kodu juures, mis oleks suureks plussiks. See plaan meeldis kõigile ja nii oligi tulevase tammiku asukoht otsustatud.
See talu siin on meie ema sünnikodu. Emal oli õde ja kuus venda. Vennad olid suurt kasvu tugevad ja tublid mehed. Kõige noorem ema vendadest vend Endel oli selle poolest natuke teistest erinev, et ta armastas väga sportida ja oli selles väga edukas. Aga saatus oli Endli vasu karm ja kohe pärast Väike-Maarja Gümnaasjumi lõpetamist 1943. aastal noore mehena tuli tal minna sõtta ja kohe üsna oma sõjamehetee alguses ta langes. Kus ja millal ta hukkus ega seda me täpselt ei teagi. Ema rääkis veel, et Endel olevat nagu oma saatust ette näinud ja oli ikka rääkinud, et ega tema tagasi ei tule. Kodust lahkudes oli Endel lillepeenrast murdnud murtudsüdame oksa ja pannud selle omale rinda, võtnud seljakoti ja ikka üle õla tagasi vaadates kõndinud oma saatusele vastu. Kodused pisarsilmi järgi lehvitamas, kuniks Endli kogu kadus kaugusesse.
Vene ajal käisid ema teised vennad tavaliselt suviti ikka vähemalt korra meil külas. Siis meenutati vanu aegu ja ikka tuletati ka Endlit meelde. Ja sellest ajast on mulle mällu sööbinud onude öeldud selline lause. „Kohati Endli tulemused ületasid Heino Lipu tulemusi selles vanuses.” Endli põhiala olevat olnud kümnevõistlus ja eriti tugev oli ta olnud hüpetes. Poisikesena ma seda kõike väga ei mõistnud ja vahel oli onudel veinipudel ka kaasas ja eks siis lähevad teod ikka võimsamaks. Kord pööningut koristades leidsin osa Endli säilinud diplomitest. Neid oli nii kümne ja kahekümne vahel, täpselt ei mäleta. Mäletan küll, et sai neid diplomeid ikka vahel vaadatud, aga maailmarekordid need polnud ja Eesti rekordid ka mitte. Noore poisina ei osanud seda kõike hinnata ja väärtustada. Kahjuks ei kirjutanud ma neid Endli tulemusi kusagile üles ka. Ja nii ma arvasin, et eks igas külas oli vist oma Endel. Endlist oli veel ka säilinud sportimisvahendeid. Meil oli sellest ajast kodus ketas, granaat ja ka teivas. Nagu ikka minu koolipõlves poisid harrastasid erinevaid spordialasid, nii ka mina ja oma esimesed kettakaared tegin just Endlist jäänud heitevahendiga.
See oli nii sajandivahetuse paiku, kui meile tuli külla Endli klassivend ja tema parim sõber, kellega nad ka koos sõtta läksid. Ta rääkis, et plaanib Endlist raamatukest kirjutada ja küsis minu emalt Endli kohta ja üldse tolle aja kohta. Mina siis näitasin neid diplomeid ja ta palus neid kaasa, et need hõlbustavad tema kirjatööd. Lubas muidugi hiljem tagasi tuua.
Läksid aastad ja ühekorra meenus mulle jälle see onude öeldud lause Endli ja Heino Lipu võrdluse kohta ja meenusid ka diplomid. Õnnetuseks oli aga vahepeal ka Endli klassivend läinud manalateele ja nii ma ei osanudki neid diplomeid kusagilt otsida. Mind huvitasid ikka need Endli tulemused. Arvasin, et kusagil arhiivides kindlasti midagi on, aga ma pole selle ala mees. Rääkisin selle Endli loo päris mitmeid kordi inimestele , kellest arvasin abi olema diplomite kättesaamisel, aga ei tea, kas jutt oli liiga ilus, et tõsi olla, või rääkisin halvasti , aga tuld see teema ei võtnud. Lõin juba käega ja lohutasin end, et küllap oli onude jutul üleliia vürtsi juures.
Tasapisi tammepoisid aga sirgusid ja hakkas veidi hirm tekkima, et äkki ei käi jõud nendest üle. Juhuslikult 2016. aasta kevadel toimus siin minu juures Vorsti küla Külakonverents, kus olid kohal vallajuhid ja ka inimesed Väike-Maarja Muuseumist. Äkki turgatas mul pähe, et katsuksin asja natuke oma kasuks ka pöörata ja räägiks neile nendest tammedest ja Endli diplomitest. Tammiku idee enamikule väga meeldis ja küsisin, et kui talgud korraldaks, kas tuleksite kaasa? Üldine suhtumine oli positiivne. Ka rääkisin selle Endli loo ja ütlesin muuseumi rahvale, et kui aitaksid diplomid tagasi saada, siis annaksin need ära muuseumile, et mina tahaks ainult tulemusi teada. Täiesti juhuslikult oli vallarahvaga kaasas ka suur ajaloohuviline ja Kiltsi patrioot Madis, kes kuulas tähelepanelikult seda juttu ja ükskord lausus, et neid Endli tulemusi saab teada küll. Tema olevat neid vanu ajalehti uurinud ja Pentjärve nimi on sealt väga tihti läbi lipsanud. Minu suureks rõõmuks muuseumi juhataja Marju palus Madist seda asja uurida ja neid tulemusi leida.
Paari nädala möödudes Madis helistaski ja ütles ,et on ühtteist leidnud, et peaks kokku saama. Kokkusaamisel meie mõlema rõõmuks ja ka üllatuseks selgus, et onude sõnad olid osutunud tõeks. Endel oli tol ajal tõepoolest TEGIJA. Ja kui algselt oli plaanis panna tulevasele tammikule nimi talu järgi ,Lepiku Tammik, siis õige pea oli selge, et tammiku nimi saab olema Endli Tammik. See meeldis meile kõigile ja see asi sai otsustatud. Suur tänu Madisele! Hiljem ulatas ta veel ka abikäe tammiku kodulehe tegemisel.
Jäi istutamine. Algselt oli plaan istutada 2017. aasta kevadel, et kevad ju ikka nagu istutamise aeg. Eks need arusaamad vahel muutuvad ja kuna sügisel 2013. aastal meil tõrude mahapanek väga hästi õnnestus, siis otsustasime selle töö ette võtta sügisel 2016. aastal. Puult pudeneb ju tammetõru ka sügisl maha ja sügisesel istutamisel pole tavaliselt ohtu jääda kuiva kätte, kevaded kipuvad olema ikka põuased. Sellist suurt hulka istikuid põuasel ajal mitu korda kasta on üsna ülejõu käiv töö. Pealegi kevaditi inimestel kiired ajad.
Jaanipäeval olid õed jälle siin ja siis panime kuupäeva paika ja selleks sai 24. september. Meie imestuseks oli 21. september 2013. aastal ja ka 24. september 2016. aastal kuul täiskuufaas. Jäi veel teha ümber tulevase tammiku aed, sest sügisel sellist kogust istikuid kinni katta nagunii ei jõuaks ja metsloomadele lisasööta ka poleks mõtekas kasvatada. Konsulteerisin veel ühe maastikuarhitektiga , kuid ega ta midagi väga tarka osanud soovitada, aga ühte ta ütles küll: „Ärge te ridadesse küll istutage, jääb väga kroonu moodi ,las olla rohkem looduselähedasem.” Aga maha me märkisime ikka ridadesse, sest teisiti ei osanud seda kogust ära jagada, ainult istutajatele sai öeldud , et need nummerdatud puutokid on vaid orientiirid. Teie istutage meeter siia ,meeter sinna, ajage read sassi. Kuidas see välja kukkus ,praegu ei saa eriti aru. Veel oli arvamust , et neid istikuid saab liiga palju, liiga tihti sellele maaalale. Aga valdavaks jäi arusaam, et las neid olla veidi rohkem, päris kõigist nagunii ei tule ja küll loodus selle ise ära reguleerib. Veel soovitasid teadjadmehed noorte istikute ümbrust mitte väga rohust puhtaks teha, sest rohi kaitseb ka neid.
Ja lõpuks turgatas pähe, et millal on Endli sünnipäv? Selgus, et Endli sünnipäev on 24. augustil ja Endli ristimise päev on müstilisel kombel 24. septembril, täpselt istutamise päeval. Kas saab ilusamat sündmuste kokkulangemist olla?
24. septembril 2016. aastal sai tammik istutatud!
Ma ei tea, kui paljudel spordimeestel on oma tammik... aga Endlil on! Ja vist ikka päris igas külas ei olnud sellis Endlit!
Jaan.
Järgmisel kevadel meie suureks üllatuseks ja rõõmuks hakkasid väikesed tammepoisid vähehaaval tärkama. Algul sai neid üle lugeda iga nädal ja tärganud istikute arv aina kasvas. Suve keskpaigaks oli neid juba rohkem ,kui 700. Ka kõik 6 sügisel istutatud tammeistikut olid ilusti kasvama läinud. Vahest mõni meist küsis, et mis nendest saab, neid ju nii palju, aga ega kindlat plaani ikka veel polnud. Küll metsas koha leiab! Õnnetuseks seal vanal kartulimaal umbrohi vohas võimsalt ja kippus noori tammekesi lämmatama, mistõttu rohimist oli päris palju.
Vähehaaval hakkas see arusaam kohale jõudma, et mis nendest ükskord siis saab? Päris suurde metsa neid ikka istutada poleks mõtet, sest kohe tekkiv võsa ja suured puud oleks noored tammed ära lämmatanud. Samuti oleksid noored tammeistikud nii metsjänestele kui ka metskitsedele saanud eriliseks maiusroaks. Sai veidi ringi vaadatud ja tekkis mõte istutada need tammed siia kodu juurde karjamaale. See karjamaatükk on nagunii selline sopiline, et ega vilja siin kasvatada poleks mõtekas ja ega neid lehmi ka siin igavesti peeta ning võsa võtaks peagi võimust. Pealegi veel tee ääres ja kodu juures, mis oleks suureks plussiks. See plaan meeldis kõigile ja nii oligi tulevase tammiku asukoht otsustatud.
See talu siin on meie ema sünnikodu. Emal oli õde ja kuus venda. Vennad olid suurt kasvu tugevad ja tublid mehed. Kõige noorem ema vendadest vend Endel oli selle poolest natuke teistest erinev, et ta armastas väga sportida ja oli selles väga edukas. Aga saatus oli Endli vasu karm ja kohe pärast Väike-Maarja Gümnaasjumi lõpetamist 1943. aastal noore mehena tuli tal minna sõtta ja kohe üsna oma sõjamehetee alguses ta langes. Kus ja millal ta hukkus ega seda me täpselt ei teagi. Ema rääkis veel, et Endel olevat nagu oma saatust ette näinud ja oli ikka rääkinud, et ega tema tagasi ei tule. Kodust lahkudes oli Endel lillepeenrast murdnud murtudsüdame oksa ja pannud selle omale rinda, võtnud seljakoti ja ikka üle õla tagasi vaadates kõndinud oma saatusele vastu. Kodused pisarsilmi järgi lehvitamas, kuniks Endli kogu kadus kaugusesse.
Vene ajal käisid ema teised vennad tavaliselt suviti ikka vähemalt korra meil külas. Siis meenutati vanu aegu ja ikka tuletati ka Endlit meelde. Ja sellest ajast on mulle mällu sööbinud onude öeldud selline lause. „Kohati Endli tulemused ületasid Heino Lipu tulemusi selles vanuses.” Endli põhiala olevat olnud kümnevõistlus ja eriti tugev oli ta olnud hüpetes. Poisikesena ma seda kõike väga ei mõistnud ja vahel oli onudel veinipudel ka kaasas ja eks siis lähevad teod ikka võimsamaks. Kord pööningut koristades leidsin osa Endli säilinud diplomitest. Neid oli nii kümne ja kahekümne vahel, täpselt ei mäleta. Mäletan küll, et sai neid diplomeid ikka vahel vaadatud, aga maailmarekordid need polnud ja Eesti rekordid ka mitte. Noore poisina ei osanud seda kõike hinnata ja väärtustada. Kahjuks ei kirjutanud ma neid Endli tulemusi kusagile üles ka. Ja nii ma arvasin, et eks igas külas oli vist oma Endel. Endlist oli veel ka säilinud sportimisvahendeid. Meil oli sellest ajast kodus ketas, granaat ja ka teivas. Nagu ikka minu koolipõlves poisid harrastasid erinevaid spordialasid, nii ka mina ja oma esimesed kettakaared tegin just Endlist jäänud heitevahendiga.
See oli nii sajandivahetuse paiku, kui meile tuli külla Endli klassivend ja tema parim sõber, kellega nad ka koos sõtta läksid. Ta rääkis, et plaanib Endlist raamatukest kirjutada ja küsis minu emalt Endli kohta ja üldse tolle aja kohta. Mina siis näitasin neid diplomeid ja ta palus neid kaasa, et need hõlbustavad tema kirjatööd. Lubas muidugi hiljem tagasi tuua.
Läksid aastad ja ühekorra meenus mulle jälle see onude öeldud lause Endli ja Heino Lipu võrdluse kohta ja meenusid ka diplomid. Õnnetuseks oli aga vahepeal ka Endli klassivend läinud manalateele ja nii ma ei osanudki neid diplomeid kusagilt otsida. Mind huvitasid ikka need Endli tulemused. Arvasin, et kusagil arhiivides kindlasti midagi on, aga ma pole selle ala mees. Rääkisin selle Endli loo päris mitmeid kordi inimestele , kellest arvasin abi olema diplomite kättesaamisel, aga ei tea, kas jutt oli liiga ilus, et tõsi olla, või rääkisin halvasti , aga tuld see teema ei võtnud. Lõin juba käega ja lohutasin end, et küllap oli onude jutul üleliia vürtsi juures.
Tasapisi tammepoisid aga sirgusid ja hakkas veidi hirm tekkima, et äkki ei käi jõud nendest üle. Juhuslikult 2016. aasta kevadel toimus siin minu juures Vorsti küla Külakonverents, kus olid kohal vallajuhid ja ka inimesed Väike-Maarja Muuseumist. Äkki turgatas mul pähe, et katsuksin asja natuke oma kasuks ka pöörata ja räägiks neile nendest tammedest ja Endli diplomitest. Tammiku idee enamikule väga meeldis ja küsisin, et kui talgud korraldaks, kas tuleksite kaasa? Üldine suhtumine oli positiivne. Ka rääkisin selle Endli loo ja ütlesin muuseumi rahvale, et kui aitaksid diplomid tagasi saada, siis annaksin need ära muuseumile, et mina tahaks ainult tulemusi teada. Täiesti juhuslikult oli vallarahvaga kaasas ka suur ajaloohuviline ja Kiltsi patrioot Madis, kes kuulas tähelepanelikult seda juttu ja ükskord lausus, et neid Endli tulemusi saab teada küll. Tema olevat neid vanu ajalehti uurinud ja Pentjärve nimi on sealt väga tihti läbi lipsanud. Minu suureks rõõmuks muuseumi juhataja Marju palus Madist seda asja uurida ja neid tulemusi leida.
Paari nädala möödudes Madis helistaski ja ütles ,et on ühtteist leidnud, et peaks kokku saama. Kokkusaamisel meie mõlema rõõmuks ja ka üllatuseks selgus, et onude sõnad olid osutunud tõeks. Endel oli tol ajal tõepoolest TEGIJA. Ja kui algselt oli plaanis panna tulevasele tammikule nimi talu järgi ,Lepiku Tammik, siis õige pea oli selge, et tammiku nimi saab olema Endli Tammik. See meeldis meile kõigile ja see asi sai otsustatud. Suur tänu Madisele! Hiljem ulatas ta veel ka abikäe tammiku kodulehe tegemisel.
Jäi istutamine. Algselt oli plaan istutada 2017. aasta kevadel, et kevad ju ikka nagu istutamise aeg. Eks need arusaamad vahel muutuvad ja kuna sügisel 2013. aastal meil tõrude mahapanek väga hästi õnnestus, siis otsustasime selle töö ette võtta sügisel 2016. aastal. Puult pudeneb ju tammetõru ka sügisl maha ja sügisesel istutamisel pole tavaliselt ohtu jääda kuiva kätte, kevaded kipuvad olema ikka põuased. Sellist suurt hulka istikuid põuasel ajal mitu korda kasta on üsna ülejõu käiv töö. Pealegi kevaditi inimestel kiired ajad.
Jaanipäeval olid õed jälle siin ja siis panime kuupäeva paika ja selleks sai 24. september. Meie imestuseks oli 21. september 2013. aastal ja ka 24. september 2016. aastal kuul täiskuufaas. Jäi veel teha ümber tulevase tammiku aed, sest sügisel sellist kogust istikuid kinni katta nagunii ei jõuaks ja metsloomadele lisasööta ka poleks mõtekas kasvatada. Konsulteerisin veel ühe maastikuarhitektiga , kuid ega ta midagi väga tarka osanud soovitada, aga ühte ta ütles küll: „Ärge te ridadesse küll istutage, jääb väga kroonu moodi ,las olla rohkem looduselähedasem.” Aga maha me märkisime ikka ridadesse, sest teisiti ei osanud seda kogust ära jagada, ainult istutajatele sai öeldud , et need nummerdatud puutokid on vaid orientiirid. Teie istutage meeter siia ,meeter sinna, ajage read sassi. Kuidas see välja kukkus ,praegu ei saa eriti aru. Veel oli arvamust , et neid istikuid saab liiga palju, liiga tihti sellele maaalale. Aga valdavaks jäi arusaam, et las neid olla veidi rohkem, päris kõigist nagunii ei tule ja küll loodus selle ise ära reguleerib. Veel soovitasid teadjadmehed noorte istikute ümbrust mitte väga rohust puhtaks teha, sest rohi kaitseb ka neid.
Ja lõpuks turgatas pähe, et millal on Endli sünnipäv? Selgus, et Endli sünnipäev on 24. augustil ja Endli ristimise päev on müstilisel kombel 24. septembril, täpselt istutamise päeval. Kas saab ilusamat sündmuste kokkulangemist olla?
24. septembril 2016. aastal sai tammik istutatud!
Ma ei tea, kui paljudel spordimeestel on oma tammik... aga Endlil on! Ja vist ikka päris igas külas ei olnud sellis Endlit!
Jaan.